Küüditamine. Siber. Läbi sajandite on need sõnad tekitanud eesti inimestes ängi ja leina. Veel veerand sajandit tagasi püüdis võõrvõim küüditamiste teemat peita, varjata, salastada, õigustada, mahendada ja unustada. Aga nende sündmuste elavad tunnistajad, kes elasid meie keskel, ei lasknud meil kõike seda unustada. Laulva revolutsiooni ajal pääses teadmine omaaegsest vägivallast otse kui paisu tagant valla. Nüüdseks oleme küüditamistest palju kuulnud, rääkinud ja seda meenutanud.
Aeg nõuab oma ja iga päevaga jääb vähemaks neid, kes ise küüditamisi mäletavad. Ja see mäletaminegi on muutunud. Mõnekümne aasta eest, ehkki poolihääli räägitud, olid mälestused karmid ja valusad. Viimastel aastatel kuuldu on leebem.
Asi pole siiski kunagistes liialdustes või hilisemates mahavaikimistes. Nüüd, 60 aastat hiljem, mäletavad küüditatute elu võõrsil ju ainult need, kes tollal seal külmal maal olid oma elutee algul. See oli nende noorusaeg. Ehkki ahistatud ja vägivaldselt kodust kaugel, oli see nende nooruse, sõpruse, lootuste ja esimese armastuse aeg. See on ikka ilus aeg. Vanem põlvkond, kes oli Eesti Vabariigi üles ehitanud, oma kodu rajanud ja pidi nägema kõige selle kokkuvarisemist, on meie hulgast juba ammu lahkunud.
Kas küüditamiste loos on midagi sellist, mida me veel ei tea? On ikka. Olen istunud Siberi arhiivides ja lugenud küüditatud eestlaste toimikud, mis käsu kohaselt tulnuks 1964. aastal hävitada. Ehkki keegi pole neid aastakümnete jooksul avanud, on nad õnneks alles.
Toimikutes on elulood, avalikke ja salakaebusi. Ülekuulamisprotokollid. Raportid. Salajase jälgimise aruanded. On palju andmeid küüditatute argielust, tööst, elamistingimustest, rõõmudest, kannatustest ja kaotusvalust. On raamatute jagu erakirju.
Mulle läksid eriti hinge kirjad, mis pole kunagi adressaadini jõudnud, sest võimu arvates olnud seal “nõukogude tegelikkust halvustavaid” repliike. Meelde on jäänud ühe Pärnu tüdruku, Dolly Külveti armastuse lugu. Ja kirjadest tuntav hingeahastus, mis tuli siis, kui kirjadele ikka veel vastust ei tulnud. Aga kuidas saanukski noormees vastata kirjadele, mis jäid erikomandantuuri, toimikutesse?
On ärakorjatud luuletusi. “Kui kauni kodu lävelt, meid viisid vaenuväed …” Kirjas on haigused ja surmad, palgiparvetusel ja metsatöödel hukkumiste lood. Jäädvustatud on nende lugu, kes ei tulnud tagasi.
Lugesin ajalehest, et Venemaal on eestlasi tabanud küüditamistest teine tõde. Mõni arvavat, et eestlaste väide 20 702 inimese küüditamisest 1949. aastal olevat räige liialdus – küüditatud “vaid” 20 535. Kas küüditatuid, kes elusana külmale maale kohale ei jõudnud, oli tõepoolest just nimelt 167, väärib loomulikult uurimist. Ent selline etteheide mõjub küll küüniliselt, sest see arv ei muuda massilise riikliku terrori olemust.
Venemaa on suur maa ja pole ime, et seal on meie ajaloost eri andmeid, arvamusi ja teadmist. Mõni arvab, et Siber oli Venemaa vangla, teine vaidleb vastu ja räägib tõsise näoga “karistuskolonisatsioonist”, mis läbi mitme sajandi aidanud tühjad maad inimestega täita. Mõni loeb 1948. aasta oktoobris suure saladuskatte all Siberis toimunud etniliste eestlaste kokkukorjamist ja sundkorras Eestisse saatmist “nende entusiastlikuks abiks sotsialismi ehitamisel”, teised omapäraseks “tagasiküüditamiseks”.
Mõnegi asja mõistmine võtab aastaid. Siberis Vambola külas räägiti mulle enne surma lapsepõlvemaile saabunud vanast mehest, kunagises Nõukogude armee Eesti laskurkorpuses sõdinud ja ENSVs karjääri teinud mehest, kes nuttes kurtnud: “Me olime röövlid, me olime röövlid, me olime röövlid, me küüditasime ja hävitasime oma esivanemate maa …” Küüditamiste tagajärjeks olid hävinud kodud, sündimata lapsed, rüvetatud kaunis maa. Surra arusaamisega, et olid kõige selle tööriist, pidi küll valus olema.
Õnneks on Venemaal teadlasi ja arhiiviuurijaid, kes õpetavad meile poliitilise terrori tervikpildi taastamise vajadust ja juhatavad kätte allikaid meie kaasmaalaste karmist saatusest, millest me seni midagi ei tea. Üks neist on Peterburi mees Anatoli Razumov, kes on arhiividest üles otsinud tuhandete suure terrori ajal tapetud eestlaste toimikud. See tähendab, et suhtumine küüditamistesse ei ole rahvusküsimus, vaid maailmavaate, harituse, demokraatia ja inimlikkuse küsimus.
Terror oli nõukogude süsteemi orgaaniline koostisosa. Meie kaasmaalased kannatasid. Märtsiküüditamine oli üks valus massiterrori aktsioon selles ahelas ja seda ei saa unustada.
Viimasel ajal on palju räägitud küüditatute mälestusmärgi loomisest. Ma ei tea, kas vajame veel ühte sammast. Tori kirik on kuulutatud langenud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Võib-olla võiksime Tartu Maarja kiriku taastada kõigi Venemaal hukkunud eestlaste mälestuskirikuna? Aga vahest oleks parim mälestusmärk see, kui suudame Venemaa arhiividest kopeerida seal veel säilinud eesti küüditatute lood ja need raamatusse raiuda.
Küüditamine. Siber. Läbi sajandite on need sõnad tekitanud eesti inimestes ängi ja leina. Veel veerand sajandit tagasi püüdis võõrvõim küüditamiste teemat peita, varjata, salastada, õigustada, mahendada ja unustada. Aga nende sündmuste elavad tunnistajad, kes elasid meie keskel, ei lasknud meil kõike seda unustada. Laulva revolutsiooni ajal pääses teadmine omaaegsest vägivallast otse kui paisu tagant valla. Nüüdseks oleme küüditamistest palju kuulnud, rääkinud ja seda meenutanud.
Aeg nõuab oma ja iga päevaga jääb vähemaks neid, kes ise küüditamisi mäletavad. Ja see mäletaminegi on muutunud. Mõnekümne aasta eest, ehkki poolihääli räägitud, olid mälestused karmid ja valusad. Viimastel aastatel kuuldu on leebem.
Asi pole siiski kunagistes liialdustes või hilisemates mahavaikimistes. Nüüd, 60 aastat hiljem, mäletavad küüditatute elu võõrsil ju ainult need, kes tollal seal külmal maal olid oma elutee algul. See oli nende noorusaeg. Ehkki ahistatud ja vägivaldselt kodust kaugel, oli see nende nooruse, sõpruse, lootuste ja esimese armastuse aeg. See on ikka ilus aeg. Vanem põlvkond, kes oli Eesti Vabariigi üles ehitanud, oma kodu rajanud ja pidi nägema kõige selle kokkuvarisemist, on meie hulgast juba ammu lahkunud.
Kas küüditamiste loos on midagi sellist, mida me veel ei tea? On ikka. Olen istunud Siberi arhiivides ja lugenud küüditatud eestlaste toimikud, mis käsu kohaselt tulnuks 1964. aastal hävitada. Ehkki keegi pole neid aastakümnete jooksul avanud, on nad õnneks alles.
Toimikutes on elulood, avalikke ja salakaebusi. Ülekuulamisprotokollid. Raportid. Salajase jälgimise aruanded. On palju andmeid küüditatute argielust, tööst, elamistingimustest, rõõmudest, kannatustest ja kaotusvalust. On raamatute jagu erakirju.
Mulle läksid eriti hinge kirjad, mis pole kunagi adressaadini jõudnud, sest võimu arvates olnud seal “nõukogude tegelikkust halvustavaid” repliike. Meelde on jäänud ühe Pärnu tüdruku, Dolly Külveti armastuse lugu. Ja kirjadest tuntav hingeahastus, mis tuli siis, kui kirjadele ikka veel vastust ei tulnud. Aga kuidas saanukski noormees vastata kirjadele, mis jäid erikomandantuuri, toimikutesse?
On ärakorjatud luuletusi. “Kui kauni kodu lävelt, meid viisid vaenuväed …” Kirjas on haigused ja surmad, palgiparvetusel ja metsatöödel hukkumiste lood. Jäädvustatud on nende lugu, kes ei tulnud tagasi.
Lugesin ajalehest, et Venemaal on eestlasi tabanud küüditamistest teine tõde. Mõni arvavat, et eestlaste väide 20 702 inimese küüditamisest 1949. aastal olevat räige liialdus – küüditatud “vaid” 20 535. Kas küüditatuid, kes elusana külmale maale kohale ei jõudnud, oli tõepoolest just nimelt 167, väärib loomulikult uurimist. Ent selline etteheide mõjub küll küüniliselt, sest see arv ei muuda massilise riikliku terrori olemust.
Venemaa on suur maa ja pole ime, et seal on meie ajaloost eri andmeid, arvamusi ja teadmist. Mõni arvab, et Siber oli Venemaa vangla, teine vaidleb vastu ja räägib tõsise näoga “karistuskolonisatsioonist”, mis läbi mitme sajandi aidanud tühjad maad inimestega täita. Mõni loeb 1948. aasta oktoobris suure saladuskatte all Siberis toimunud etniliste eestlaste kokkukorjamist ja sundkorras Eestisse saatmist “nende entusiastlikuks abiks sotsialismi ehitamisel”, teised omapäraseks “tagasiküüditamiseks”.
Mõnegi asja mõistmine võtab aastaid. Siberis Vambola külas räägiti mulle enne surma lapsepõlvemaile saabunud vanast mehest, kunagises Nõukogude armee Eesti laskurkorpuses sõdinud ja ENSVs karjääri teinud mehest, kes nuttes kurtnud: “Me olime röövlid, me olime röövlid, me olime röövlid, me küüditasime ja hävitasime oma esivanemate maa …” Küüditamiste tagajärjeks olid hävinud kodud, sündimata lapsed, rüvetatud kaunis maa. Surra arusaamisega, et olid kõige selle tööriist, pidi küll valus olema.
Õnneks on Venemaal teadlasi ja arhiiviuurijaid, kes õpetavad meile poliitilise terrori tervikpildi taastamise vajadust ja juhatavad kätte allikaid meie kaasmaalaste karmist saatusest, millest me seni midagi ei tea. Üks neist on Peterburi mees Anatoli Razumov, kes on arhiividest üles otsinud tuhandete suure terrori ajal tapetud eestlaste toimikud. See tähendab, et suhtumine küüditamistesse ei ole rahvusküsimus, vaid maailmavaate, harituse, demokraatia ja inimlikkuse küsimus.
Terror oli nõukogude süsteemi orgaaniline koostisosa. Meie kaasmaalased kannatasid. Märtsiküüditamine oli üks valus massiterrori aktsioon selles ahelas ja seda ei saa unustada.
Viimasel ajal on palju räägitud küüditatute mälestusmärgi loomisest. Ma ei tea, kas vajame veel ühte sammast. Tori kirik on kuulutatud langenud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Võib-olla võiksime Tartu Maarja kiriku taastada kõigi Venemaal hukkunud eestlaste mälestuskirikuna? Aga vahest oleks parim mälestusmärk see, kui suudame Venemaa arhiividest kopeerida seal veel säilinud eesti küüditatute lood ja need raamatusse raiuda.
