Aastaid Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sõber ja nõu-andja olnud ajalooprofessor Aadu Must sai seitse minutit, et otsustada, kas asuda presidendikandidaadiks. Kuid Musta arvates ei saa väita, et Keskerakond mängib presidendiotsinguil topeltmängu.

•• Aadu Must, ajaloolasena oskate kindlasti öelda, miks on tänases Eesti Vabariigis parem elada kui Teise maailmasõja eelses ja järgses riigis.

Edasiminek on olnud vaieldamatult suur. Aga ärgem ainult iseennast kiitkem – selles on omad teened ka eelmistel põlvkondadel. Ajaloos juba on nii, et tänast päeva luuakse eile ja homset päeva täna. Eestlaste edu põhjused on meile hästi teada. Olgu selleks siis kas või suur õpihimu. Eestlastest on räägitud kui hariduse usku rahvast. Kui loeme eestlaste edulugusid alates 1830-ndatest, näeme, et edu aluseks olid haridus ja teadmised.

•• Seega te nõustute, et tänases Eestis on parem kui varem?

Kõik on suhteline. Nõukogude ajal räägiti suurest edust võrreldes 1913. aastaga. Meil oleks sama mõttetu võrrelda tänast päeva pärisorjuse või küüditamise ajaga. Eri aegu ei saa absoluutse skaalaga võrrelda. Ka tänases Eestis on palju asju, mida oleks pidanud paremini tegema.

•• Nii et eelnevaga võrreldes läheb meil hästi, aga ometi suureneb aasta-aastalt nende inimeste hulk, kes räägivad, et BreĻnevi või Stalini ajal oli ikka parem, et kõigil oli tööd ja leiba. Kuidas ajaloolased taolist nostalgiat selgitavad?

On üks vana lihtne tõde – noorus on ilus aeg. Kui me loeme 40-aastaselt küüditatud eestlasest taluperenaise mälestusi, kellest jäi Eestisse maha oma kätega rajatud kodu, siis tema jaoks oli Siber elu lõpp, tema maailma kokkuvarisemine. Kolmeaastasena küüditatud tüdrukutirts aga kirjutab, kui kena oli soojal suvel paljajalu Siberi lillelistel aasadel ringi lipata.

Aastaid Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sõber ja nõu-andja olnud ajalooprofessor Aadu Must sai seitse minutit, et otsustada, kas asuda presidendikandidaadiks. Kuid Musta arvates ei saa väita, et Keskerakond mängib presidendiotsinguil topeltmängu.

Miljardärist filantroop George Soros on tänavu alanud majanduskriisi nimetanud rängimaks alates 1930. aastatest. Kuid milline õigupoolest oli 1930-ndate majanduskriis? Eesti ränkadest 1930-ndatest kirjutab Tartu ülikooli ajalooprofessor Aadu Must.

1930. aastate majanduskriisist on ajalooraamatutes piisavalt juttu. Teame kriisi üleilmset iseloomu, teame, et see sündis Ameerikas ja rullus seejärel üle maailma. Ka Eestisse.

Kõige enam on räägitud-kirjutatud kriisist sünnitatud majanduse tagasilöökidest: sissetulekute langus, säästude kadu, äriplaanide kokkuvarisemine, rikkuste ümbermängimine, Eesti krooni kõhnenemine enam kui kolmandiku võrra. Massiline tööpuudus. Kooliraamatutest teame, et suur majanduskriis tõi kaasa poliitilise olukorra pingestumise. Kriisi lainel tõusid mitmel pool võimule diktatuurireÏiimid ja Eestiski saabus „vaikiv ajastu”.

Aga see on kõik suur ajalugu, mis toimunuks otsekui inimestest kõrgemal, nende peade kohal. Eestlaste  ajaloolises mälus on suur majanduskriis tuhmunud. Põhjus on lihtne ja mõistetav: suur sõda ja järgnev omariikluse lämmatamine olid sellest veel tükk maad hullemad ning uuemad ja karmimad mälestused on kriisipildi varjutanud ja tagaplaanile surunud.

Üks rahvajutt pajatab, kuidas 1930. aastatel Tartus Supilinna kandis puiesteed rajati. Kõrge tamm pidi kaitsma seda äärelinna üleujutuste eest. Valli harjale aga kujundati kena puiestee, linlastele promeneerida. Seal, Emajõe ja kevadeti konnalaulust rõkkavate tiikide vahel on praegugi romantiline jalutada. Linnapea kindral Tõnisson ise juhtinud allee rajamist. Kui linnaaednik kükakil sihtinud-rihtinud, et puud ikka õigesse ritta saaksid, oli kindral lausa kurjustanud: „Noormees, kes see niimoodi sihib?!” Visanud ennast kõhuli maha, rehavars peos, ja kamandanud: „Vaat niimoodi tuleb sihtida!” Kui siis käskjalg sõna toonud, et tähtsad külalised raekojas linnapead ootavad, rapsinud kindral tolmu pükstelt, istunud autosse ja röökinud oma kindralihäälega veel viimase korralduse: „Et homseks oleks kõik puud istutatud! Ja lehed ka küljes!” Jutt käib vist suurest majanduskriisist ja sellega seotud hädaabitöödest. Hakka või uskuma, et tavalise inimese jaoks oligi mingi naljakas aeg.

Kadedus ja klassiviha

Suure majanduskriisiga kaasnes siiski veel midagi, mis muutis kogu riigis valitsevat õhkkonda. See oli rahulolematuse, vihkamise, kadeduse ja klassiviha kasvamine. Statistika näitab, et vähenes abiellumus, sagenesid enesetapud ja abielulahutused, vähenes sündimus. Tõsi – kõike seda oli vähem kui hiljem, küüditamiste ja sundkolhoseerimise ajal.

Tagantjärele leidsid sündmusi analüüsinud teadlased, et kriis toonuks Eestis oluliselt vähem kannatusi, kui selleks oleks varem ja tõsisemalt valmistutud. Preventiivsete abinõude asemel suudeti tegeleda vaid haavade lakkumisega.

Üks osa elanikkonnast, kes kriisileevendusmeetmete läbi tublisti nuhelda sai, oli ametnikkond, eriti aga kooliõpetajad. Riigiametnikke peeti Eesti Vabariigis seni väärikateks ja majanduslikult kindlustatud inimesteks. Üks hädapäraseid abinõusid, millega vaesust ja tööpuudust prooviti õiglasemalt jagada, oli „Teenistusvahekordade seadus”, mis keelas kahel abikaasal saada riigilt kahepeale kokku linnas üle 140 või maal üle 80 krooni palka. Ühel neist tuli riigitöölt lahkuda.

Seadus tabas riigiametnikke, keda oli ühendanud „armastus tööpostil”. Koolmeistreid, posti-ametnikke, ka ülikooli töötajaid, sh ka neid, kelle abikaasa oli mingis muus riigiametis. Mõnel õnnestunud pulmad veel viimasel hetkel ära jätta, teisal antud hädaga lahutus sisse. Ikka lootuses, et nii jääb töö ja teenistus alles. Arhiivitoimikud reedavad kadeduse-epideemia puhangut Eesti ühiskonnas: kaebusi riigiteenistujate „salaabieludest” tuli hulgi ja ühekaupa. „Lahutustejant” oli arutusel isegi vabariigi valitsuses. Ministrihärrad olid karmid: kõiki vastavasisulisi kaebusi tuli kontrollida ja süüdlased vallandada!

Terje Lõbu jutustab oma magistritöös, kuidas Võrumaa koolinõunik pidi enne kukke ja koitu kahtlusaluse koolmeistri ukse taha jõudma, et kontrollida, kes kellega kokku elab, seega faktiliselt abielus on ning asja mahavaikimisega oma riiki petab. Ega see mujal Eestis teistmoodi olnud. Selline jälitustegevus oli alandav nii kontrollijatele, kontrollitavatele kui ka ümbruskonna rahvale, kes olid harjunud riigiametnikke auväärseteks inimesteks pidama. Kokku hoiti ka sõjaväelt, rahapuudusel lühenes ajateenistuse kestus.

Naised koju

Eesti ühiskonnas süvenes veel üks ebakõla. See oli naiste ja meeste ebavõrdsus. Millegipärast juhtus nii, et koju aetud abikaasaks oli enamasti naine.

Kesksel kohal valitsuse kriisivastases paketis olid hädaabitööd. Ega selleski olnud midagi Eestile ainuomast. Põhimõte oli lihtne ja selge: töötutele lihtsalt hädapärase leivaraha jagamine demoraliseerib inimesi. Nad peavad vähemalt midagi tegema! Võrreldes 19. sajandil Lääne-Euroopas praktiseeritud „töömajadega”, kus üks seltskond auku kaevas ja teine seda kinni ajas, oli olukord palju edasi arenenud: ehitati teid ja tänavaid, rajati kanalisatsiooni, tehti heakorra- ja haljastustöid, ehitati sadama- ja kaldarajatisi. Maal saadeti mehed maaparanduskraave kaevama. Linnad said küll kenamaks, kuid hädaabitöölised tundnud ennast ikkagi mingite poolvajalike, teise- või kolmandajärguliste inimestena.

Mäletan üht kildu oma erialalt arhiivindusest. Töötud haritlased võisid rakendust leida arhiivides. Aga selleks pidid nad tõesti üsna haritud olema. Praegusel professorilgi olnuks raske kvalifitseeruda. Eks hinnake ise: soovijatelt oodati, et nad valdaksid nii sõnas kui ka kirjas kolme võõrkeelt, aga eesti, vene ja saksa keel nende hulka ei kuulunud – need olid ju kolm kohalikku keelt. Hädaabitööliste kätega sai meie „kirjalik rahvuslik mälu” korda. Arhiivis tehti korrastus- ja köitmistöid, koostati nimistud ja registrid. 1941. a veebruaris pidi seda kiitma isegi Moskvast saabunud kontrollbrigaad, märkides, et äärmiselt lühikese ajaga, kõigest kuue kuuga, on loodud üks N Liidu eesrindlikumaid arhiive (nende teada ju enne juunipööret Eestis midagi head ei tehtud ning hädaabiliste tööst polnud neil ilmselt aimu). „Intelligentsete töötute” rakendamine toimikute lehti nummerdama ja pealkirju kirjutama oli kindlasti parem kui nälg, aga kuuldavasti imbunud ka arhiivi riigivastaseid mõtteid ja meeleolusid.

Tehaseid, ärisid, ettevõtteid ja talusid räsis pankrottide laine. Talude pankrottidele suudeti siiski piir panna. Seda tänu 1932. a kehtestatud moratooriumile ehk maksepikendusele: aasta jooksul ei tohtinud võlgadesse sattunud majapidamist „haamri alla” saata. See aitas ära hoida halvima. Neile, kes talu kaotasid, oli see katastroof, sest eestlasele ei olnud talu mitte ainult tootmisüksus, vaid ka kodu ja elulaad.

Pankrottide laine, aga vahel sekka pankrotimeistrite nurjatused tabasid paljusid häid, vastutulelikke ja usalduslikke inimesi. Õpetlikuks näiteks sobib lugu ühest Lääne-Eesti preestrist, kes andnud koguduseliikme vekslile käendusallkirja. Tollel oli ju laenuks „lihtsalt allkirja” vaja. Kriisis laostunud laenuvõtjalt polnud midagi võtta. Ega käendajaltki eriti olnud. Aga too, kindla sissetulekuga inimene, maksis oma perega võõraid võlgu kuni oma riigi kokkuvarisemise ja võõra okupatsiooni alguseni. Õnnetu käemehe peretraditsioon mäletab 1930. aastate teist poolt, Eesti Vabariigi õitseaega, seniajani kui näguripäevi. Usaldus ja usk inimeste headusse sai ränga löögi. Aga eks me õpi sedasama ju praegugi.

Üldrahvalik õnnetus

Tagantjärele hindame suurt majanduskriisi kui suurt julgeolekuriski. Eriti puudutas see vabrikulinnu ja asulaid. Selliseid, nagu Sindi või Türi, kus kogu elu keerleski ühe vabriku ümber. Vabriku tööpinkidel ilutsesid hüpoteegilipikud… Töötasu sõltub teatavasti nõudmise ja pakkumise vahekorrast ning tööpuudus andis ettevõtetele julgust palku vähendada, põhjendades seda halva ajaga. Pahatihti oli see paratamatus. Kuna iga tellimus oli kallis, juhtus sedagi, et tellija polnud maksevõimeline ning olukord läks loodetud paranemise asemel veel hullemaks. Sindi tabelid näitavad, et ajal, mil töö intensiivsus kasvas üle 50%, oli tunnitasu tõusnud … 4%. Elukalliduse tõus oli sellest märgatavalt suurem.

Toimus ka igasuguseid kahtlasi asju. Sindis näiteks jagati osa viimistlustööst, puuvillaste rätikute palistamine, töötutele tükitööna koju. See oli nagu midagi hädaabitöö sarnast – hädaga tehti seda tööd kodus terve perega ja ehkki korralikku palka ei saanud, aitas see hinge hädapäraselt sees hoida. Aga kui siis räägiti, et vabriku omanikud ostnud samal ajal Berliini südames, Unter den Lindenil mitu uhket maja… Mõni ime siis, et usk oma riiki kippus mõranema.

1930. aastate tuhmuv kogemus räägib, et majanduskriis on ränk löök, mis hävitab paljude inimeste elutöö, võtab kodud, külvab ühiskonda kadedust, vihkamist ja vaenu, lõhub usaldust riigi vastu. See on katastroof, mida tuleb hakata ravima enne puhkemist. Saabuva kriisi eitamine on hoopis kurjast. Majanduskriisi puhul ei ole tagantjärele tarkus enam tarkus, vaid läbielatud üldrahvalik õnnetus.