Enne valimisi ei kirjutatud ka Antropovist, Rahumäest, Elistest ega Ojulandist. Aga see on arusaadav, need paljastused lükati mõistagi valimiste järgsesse aega. Info oli ju olemas, seda on mõned ajakirjanikud ise ka tunnistanud. Kuid asja «menetleti».
Riigikogu valimiste Reformierakonna kampaania avalöögiks kujunes ETV valimisstuudio ning propagandat hakati tegema veel enne, kui hääled olid loetud.
Eks närv oli sees ja mehed soolasid üle, kui juubeldasid Reformierakonnale head seisu ennustanud esimesi tulemusi vaadates. Kui häälte tegelik seis hakkas välja kooruma, vajuti üha enam loppi. Härra Rannamäe ja teised saatejuhid ilmselt tajusid, et nende jaoks on saabunud otsustav hetk – telerit vaatasid sel õhtul ju härra Ansip, härra Allikmaa ja kogu ülejäänud Reformierakonna juhtkond isiklikult. Tuli end tõestada, aga see oli raske. Valimistulemused on matemaatiline tõsiasi.
Teravad tervitused
Uus on seegi, et uut koalitsiooni Tallinnas hakati ründama veel enne, kui see oli sündinud. Ei mäletagi, et midagi sellist oleks Eestis varem olnud. Kukuti ju omaenda võttest selili. Valimisseaduse ümbertegemine Tallinnas andis loodetule vastupidise tulemuse. Seetõttu ei plaksutatud ka Rein Langi järjekordse avantüüri peale minna üle majoritaarsele valimissüsteemile ja suruda Savisaar kandideerima Lasnamäe tagumisse väiksesse nurka.
Kabuhirmu tekitab ka sot-siaaldemokraatide lähenemine Keskerakonnaga Tallinnas ja Toompeal. Lohutatakse küll sellega, et sotside üleminek olevat ajutine, aga see ei pruugi sugugi nii olla. Kuni valimistepäevani usuti, et kolmikliit siiski taastub ja Pihl ei suuda kiusatusele vastu panna, kui Pentus ja Laar talle kuldäärega taldrikul Tallinna linnapea kohta pakuvad.
Kahtlen, kas Pihl oleks neile järele andnud, oli mitmeid märke, et sotside valik Keskerakonna kasuks oli tehtud juba enne valimisi. Sellele viitas näiteks Pihli esinemine ETV linnapeakandidaatide debatil, kus ta Pentuse suu kinni pani, tunnistades, et Ansipi valitsus ikka võttis tõesti Tallinna lasteaedadelt ära selle raha, mida Pentus oli salanud. Pihl ei saanudki endise valitsuse liikmena, kes erinevalt Pentusest oli otsuste langetamise hetkel laua taga, mitte kuskil kõrvaltoas, lasta Reformierakonnal otse-eetris rahvale valetada.
Uus suund Eestile
Keskerakonna ja sotside koalitsioon Tallinnas lõi eelduse põhimõtteliselt uueks suunaks Eesti poliitikas. Esimest korda tekkis koalitsioon maailmavaatelisel alusel, mis lähtub valijate mandaadist, mitte skeemitamisest häältega Toompeal, varjatud osaluste jagamisest nukuparteidega nagu rohelised.
Selle leppega tegid kaks erakonda väga pika sammu euroopaliku poliitilise kultuuri suunas. Meie parempoolsete üle on Euroopas naerdud kõigile ühesuguse protsendiga tulumaksu pärast, kui inimeste sissetulekud erinevad sadu kordi. Ehk annab võimuliit Tallinnas ning selle põhimõtteliselt teistsugune poliitika lootust, et Eesti loobub oma poliitilistest veidrustest ja USA äärmusparempoolsete kinnisilmi matkimisest ning läheneb Euroopa Liidu riikide väärtustele.
Eesti sisepoliitikas purustati valgete jõudude müüt. Sotse ei saa enam pidada paremerakondade taskuparteiks. Peale sotside isepäisuse uue juhtkonna käe all teeb parempoolseid närviliseks Keskerakonna ja sotside lähenemine Rahvaliidule.
Seni olid valitsuserakonnad hoidnud pehmet ja järeleandlikku Rahvaliitu tagataskus selleks puhuks, kui nad ei suuda enam rahuldada roheliste kasvavaid nõudmisi ja peavad nende häältest Riigikogus lahti ütlema.
Nüüd, kui Keskerakond ja sotsid on selgelt väljendanud oma huvi ühinemise vastu Rahvaliiduga, peavad viimased, isegi kui nad iseseisvaks tahavad jääda, rivistuma Toompeal ühte ritta ülejäänud opositsiooniga, mitte aga etendama soo rolli.
Ma ei imesta, et sotsiaaldemokraate hirmutatakse sellega, nagu võiks lähenemine Keskerakonnaga neilt hääli ära viia. See ei pruugi aga üldsegi nii minna.
Meenutame, et ka Reformierakonna ja Keskerakonna valijate hääled olid omal ajal selges vastasseisus, aga kui need kaks parteid moodustasid koalitsiooni, siis muutusid ka varsti valijate eelistused. Poole aastaga muutus Keskerakond Reformierakonna valijate jaoks teiseks eelistuseks ja vastupidi! See oli hiljem ka üks põhjus, miks Reformierakond oli sunnitud pagema liidust Keskerakonnaga.
Objektiivset meediat
Tavaliselt, kui Keskerakond moodustas koalitsiooni Reformierakonnaga, siis algatati meedias kahe erakonna vastandamiseks kampaania. Seekord nii ei läinud, ka sotsiaaldemokraate asuti materdama. Kas on põhjuseks kättemaks endistele liitlastele või loodetakse niiviisi sotside kandepinda vähendada? Pigem on põhjuseks meedia ebaprofessionaalsus ja mõnede juhtajakirjanike närvilisus, kes ei oska enam uues olukorras käituda.
Kujutan ette, kuidas mõned rahvusringhäälingu tegijad saavad aru, et nende prii leib ja mõnus elu hakkab lõppema. Nende helded peremehed on teel uksest välja, hoiavad veel uksepiidast kümne küünega kinni. Eks muretsetakse, et siis visatakse ka nemad külma kätte. Kardetakse Keskerakonna kättemaksu.
Keskerakond pole kättemaksuhimuline, pole kunagi olnud, kuid rahvusringhäälingu vabastamine Reformierakonna otsesest ja varjatud propagandast on olulisemaid ülesandeid, mis uuel valitsusel tuleb ära teha.
Ansip ja Laar alustasid uut valimiskampaaniat juba poolteist aastat enne Riigikogu valimisi. Iseasi, kas neil selliseks pikamaajooksuks võhma jätkub.
Kumbki partei ei ole enam ettevõtjate hulgas soositud, Ansipit peetakse ärimeeste seas ikkagi ebaõnnestunud peaministriks. Vaid need, kelle ärid otseselt reformierakondlikust eeskostest sõltuvad, ütlevad vahel mokaotsast mõne enam-vähem neutraal-se sõna peaministri kohta. Ülejäänud aga kahetsevad siiralt, et on seda seltskonda oma rahaga aidanud võimule upitada. Seega on tõenäolisem, et Reformierakond ja IRL jooksevad lõplikult õhust tühjaks juba ammu enne valimisi. Keskerakond on alati olnud poliitiline pikamaajooksja, meie eelistame sprindile maratoni. Poolteist aastat, mis lahutavad Riigikogu valimistest, on just paras aeg, et jõuda ühele poole nii külvi kui ka lõikusega.
